Ajarännak koos Jean Sablé'ga
Istudes siin Versailles kesklinnas Alexandre Bontemp tänaval, suurte maast laeni kaarakendega majas tekib tahtmatult tunne, et aeg on peatunud ja viibid hoopis teises ajastus. Marmorsammaste vahelt avaneb vaade aiale, mille keskel on valgete sammastega tempel. Templi tagant paistavad pargipuud. Taevas on selge ja rahulik. Ei, see kõik siin ei ole päris. Siin, Jean Sablé kunstikoolis luuakse illusioone.
Rändamegi koos Jeaniga läbi ajastute ja tähistame Versailles’i ja ühtlasi kogu Prantsusmaa ainsa omalaadse dekoorimaalikooli kahekümnendat tegutsemisaastat.
17saj. Versailles
– Jean, kui saaksid rännata ajas tagasi 17. sajandisse ja kohtuksid Versailles’i lossi õukonnakunstniku ja sisekujundaja Charles Le Bruniga. Kas te leiaksite kiiresti ühise keele? Kas Le Bruni ajastul kasutati samasuguseid tehnikaid, nagu Sa õpetad oma maalikoolis?
Jean Sablé: Charles Le Brun oli ise eelkäija. Tema seinamaalitehnika pööras otsustavalt selja 15 sajandit kasutusel olnud freskotehnikale. Tänapäeva jaoks oli see periood ka “pöördeline”, kuna võeti kasutusele uued sideained. Vastuseks teie küsimusele ütleksin, et kui me saaksime Charles Le Bruniga kohtuda, oleksime üksmeelel, et peame käima ajaga kaasas ja mitte kartma uute maailmade avastamist.
Meil oleks viljakas mõttevahetus selle üle, kuidas glasuurid, chiaroscuro, atmosfääriline perspektiiv ja kompositsioon võivad panna maali helisema. Isegi kui töövahendid muutuvad, on “emotsioon” just see ainulaadne ja ajatu koostisosa, mida maalikunstnik oma värvidega paletil valmis segab.
-Niipalju kui tean, siis Le Bruni ja Michelangelo ajastul ei olnud vaid dekoorimaalile spetsialiseerunud koole ja dekoorimaalingud telliti maalikunstnikelt?
Jean Sablé: Kõik suured maalikunstnikud, keda me teame, õppisid teiste suurte meistrite juures. Teadmised anti edasi ateljeedes, kus alustati õpipoisina juba väga noores eas. Renessansi ajal maaliti seintele, puutahvlitele või lõuenditele, muretsemata selle üle, kas oldi maalikunstnikud või dekoorimaalijad. Klassifitseerimine toimus palju hiljem.
Selliseid dekoratiivse seinamaali ja trompe-l’oeil’ maalimisele pühendunud koole, mille ma rajasin, siis veel polnud. Eraldi spetsialiseeruti alles 19. sajandi keskpaigas, kui algas tööstusajastu.
-Tagasi tulles ajarännaku juurde, ma küll mainisin Le Bruni, kuid kes on need meistrid minevikust, kelle juures Sa ise oleksid soovinud õppida?
Jean Sablé: Seinamaalijana on mulle alati rohkem muljet avaldanud Itaalia koolkond. Kas Itaalia ei ole mitte kunstide häll, kuhu flaami maalikunsti meistrid rändasid? Ma ütleksin, et kaks virtuoosi, kes avasid mu silmad, olid Tiepolo ja Veronese. Viisis, kuidas nad täitsid oma maalid sooja lõunamaise valgusega ja kuidas nad orkestreerisid värvid nii, et iga maalielement moodustas täiuslikult ja harmooniliselt komponeeritud terviku.
– Olen märganud, et Sul on alati kaamera käepärast, et pildistada üles detaile, mustreid, materjale…
Jean Sablé: Jah, loodus on minu inspiratsiooniallikas ja ma ei jäta kunagi märkamata ühtki detaili, mis võiks minu repertuaari rikastada. Lisaks pean maaliõpetajana ennast pidevalt “toitma”, et ma saaksin luua ja avastada uusi horisonte, mida saaksin oma õpilastega jagada.
Lorient
-Kuidagi juhtus nii, et saatus tõi Su siia Versailles’sse. Ehkki see oli vist juba taevatähtedesse kirjutatud, kuna nii Sina kui päikesekuningas Louis XIV olete sündinud samal kuul ja kuupäeval. Aga mis siiski juhtus bretooni poisiga, kes sündis Lorientis, kalurite ja laevaehitajate linnas, 500 km kaugusel Versailles’st.
Jean Sablé: Ma arvan, et võiksin sellele küsimusele pühendada terve raamatu, kuid püüan vastata lühidalt. On tõsi, et lapsepõlves on mind alati väga köitnud monumentaalsed seinamaalingud. Neis oli midagi maagilist, mis mind paelus. Kuidas oli võimalik muuta lihtne kips väärismaterjaliks, nagu seda on lihvitud marmor, ja kuidas on võimalik muuta perspektiiviga mängimise kaudu arhitektuuriliste mahtude tajumist? See oli piisav äratamaks minus uudishimu! Pean mainima, et arhitektuur on mind alati huvitanud. Dekoratiivne seinamaaling võimaldab mulle seda vormide mängu. Olen ka ise tihti endalt küsinud, kust see tõmme tuleb! Kas me oleme sündinud kunstnikeks? Kas kunstnikuks sünnitakse? Ma arvan küll ja ma arvan, et kunstianne on lapsel kaasasündinud. See ilmneb aja jooksul, tänu lapse võimele hoida loodusel oma imetlevat, lõbustatud ja uudishimulikku pilku. Alates hetkest, mil otsustasin kunstniku kutsumuse omaks võtta, pühendasin end sellele täielikult ja kannatlikult. Kaugel sellest, mind ei heidutanud ülesande suurus, sest nähtud meistriteosed on olnud minu jaoks alati täiendavaks julgustuseks ja järjekindluse põhjuseks. Seega olen kõndinud oma teed Lorientist Versailles’sse enesekindlalt, oma elukutse valikus mitte kunagi kaheldes.
Kas perekond toetas Sinu karjäärivalikut?
Jean Sablé: Eks kõik vanemad on alati mures selle pärast, milliseks võib kujuneda nende lapse kunstnikukarjäär, ent sellegipoolest sain toetust ja julgustust, mis võimaldas mul oma unistus ellu viia.
-Kes Sind kujunemisaastatel mõjutasid?
Jean Sablé: Alates noorusest on mul alati olnud käepärast maalikunstiteemalisi raamatuid. Kõik need meistrid on minu kutsumusele kaasa aidanud. Mõned oma tehnika, teised oma tundlikkuse tõttu. Ma arvan, et suur tundlikkus võib suures osas kompenseerida mõningaid tehnilisi vigu, mis vastupidi ei kehti. Nii avaldas selline maalikunstnik nagu Sir Alma Tadema mulle muljet oma tehnilise oskusega, ilma et ta oleks mind kunagi emotsionaalselt liigutanud, samas kui Eugène Delacroix oli muljetavaldav.
1984 Belgia
-Miks valisid oma õpinguteks Clément VAN DER KELENi dekoorimaali kunstikooli Belgias?
Jean Sablé: Tema nimi ja tema kunstikooli maine olid tol ajal väga tuntud. Üks selle “põhjamaise koolkonna” suuri voorusi on ühitada nii tehniline rangus, et kontrollida teoste kestvust, kui ka looduse elementide idealiseeritud kujutamine. Selline lähenemisviis, mida rakendatakse seinamaali puhul, vastas ideaalselt minu ootustele.
-Ma tean, et suhtud eriti kirglikult marmorisse, materjali mida on kasutatud nii skulptuuris kui arhitektuuris sajandeid. Kuid Sinu interpretatsioon marmorist on palju avaram kui loodusliku kivimi jäljendamine dekoratiivsel eesmärgil. Laena meile oma silmad ja luba meil näha seda, mida Sina näed selles kallihinnalises, meie jaoks külmas mineraalis?
Jean Sablé: Marmorite teke on fenomenaalse seismilise kaose tulemus. Kui te vaatate seda materjali lähemalt, siis näete voolavaid veekogusid, jugasid, ookeane, orge, mägesid ja metsi, aga ka kivistisi, nii et sellest liikuvast kaosest tekivad organiseeritud vormid. Seega sisaldab see materjal endas lõpmatult suurt apokalüptilist jälge ja lõpmatult väikese tekkimist. Milline inspiratsiooniallikas kunstnikule! Tunnistan, et ma tõlgendan ilma pahatahtlikkuseta marmori kui materjali keelt, mängides samas vaataja hämmastusel, tuues esile ilu, mida ta arvas olevat varjatud. Minu jaoks on selle saavutamine alati nagu malemäng, mille võitmises ma ei ole kunagi kindel. Nagu kalligraafia puhul, sõltub kõik kompositsiooni tasakaalust, pintslilöögi jõust ja siirusest, täis- ja tühjade ruumide rütmist ning ennekõike püüdest jätta töö lõpuleviimine alati vaataja loomingulise mõtlemise hooleks.
–Vaadates Su maale nagu Coca Cola marmor või Hobune, võib neis ära tunda marmoristruktuuri. Kas tehnilised oskused annavad kunstnikule palju suurema mängumaa?
Jean Sablé : Jah, kompositsiooni meisterlikkus, millele ma viitasin, võimaldab meil otsustavalt siseneda kaasaegse loomingu radadele. Marmorkivimite graafika on hämmastav, ettearvamatu ja kütkestav. Värvipalett on lõputu nagu ka taevas. Ma lasen end sellest jõulisest materjalist kaasa haarata ja püüan seda oma loomingus kasutada
-Tuleme korraks tagasi mineviku sisekujunduse juurde. Kas käsitsimaalitud marmorkujunduste kasutamise põhjuseks oli see, et lossiomanikul polnud lihtsalt majanduslikult võimalik pärismarmorit osta?
Jean Sablé : Ei, absoluutselt mitte! Prantsusmaal ja Itaalias on kõige ilusamad marmorikarjäärid ja ometi on neis kahes riigis palju trompe-l’oeil*-marmoriga kaunistatud losse, paleesid ja katedraale! Selle põhjuseks on see, et dekoratiivmaalikunstnik peab alati püüdma loodust idealiseerida. Tegelikult ei piirdu kunstnik looduse orjaliku kopeerimisega, vaid pigem jälgib marmori kvintessentsi, et eraldada ilu selle puhtamal kujul ja seda oma töödes reprodutseerida. Seega ei ole trompel’oeil-marmorid “päris marmori” asenduseks säästlikkuse huvides, vaid on oma dekoratiivsete omaduste poolest täiesti iseseisvad kujunduselemendid.
Trompe-l’oeil *( prantsuse keeles ‘silmapete’) on maalikunstis kasutatud esemete kujutamise viis, mille puhul valguse ja varju abil saavutatakse illusioon otsekui maali pinnale asetatud realistlikust kolmemõõtmelisest esemest.
1999 - 2000 Pariis
15 aastat pärast kunstikooli lõpetamist, pärast mitmeid tellimustöid, oli poiss Bretoonimaalt Lorienti linnast valmis üheks suurimaks väljakutseks. Kas jutustaksid meile, kuidas see kõik alguse sai. Viieteistkümneaastase praktika jooksul oli kogunenud juba piisavalt enesekindlust, et teha järgmine samm…
Jean Sablé: Nagu ma juba ütlesin, on suurte meistrite tööd mind alati innustanud ja julgustanud. Tahtsin väga olla üks nende seast ja aidata kaasa sellele, et dekoorimaalikunstniku elukutse esindaks tippataset. Olin teinud valiku pühendada oma elu seinamaalikunstile. Soov saavutada kõrgemaid standardeid ei luba mul teha asju kunagi poolikult. See kõik viis tulemuseni. 2000. aastal sain Prantsuse riigilt kõrgeima meistritiitli dekoratiivkunsti valdkonnas.* Tundsin, et olen valmis, minu aeg on käes ja mitte miski ei saa mind peatada. See oli põnev, unustamatu kogemus ja ma ütleksin isegi, et see oli kohtumine iseendaga.
*Tegemist on Haridusministeeriumi korraldatud konkursiga, mille raames antakse välja eri valdkondades üks riiklik meistridiplom, mis tõendab kõrge kvalifikatsiooni omandamist. Võistlus korraldatakse iga kolme aasta tagant. Tiitel on eluaegne. Meistritiitli omanikud saavad õiguse kanda oma tööriietuse krael lipuvärve. 
-Kas sa kirjeldaksid täpsemalt võistluse reglementi, meistritöö formaati ja seda, kui palju oli võimalik kasutada loomingulist vabadust? Kui kaua kogu protsess aega võttis?
Jean Sablé: Kõrgtaseme nõudmised on väga ranged ja iga väiksemgi viga võib saada konkursil saatuslikuks. Minul tuli enne finaali jõudmist läbida mitu kvalifikatsioonivooru. Mitmed trompe-l’oeil tööd tuli luua otse žürii silme all ning arvestati ka töö valmimise kiirust. Kvalifikatsioonivoorude järel jäi 33 osalejast alles vaid 3 kandidaati. Seejärel sain oma meistriteose žüriile esitada. Minu 220 × 240 cm suurune töö kujutab 18. sajandi Prantsusmaalt laenatud trompe-l’oeil arhitektuurielemente ja materjale. Kokku võttis meistriteose loomine 1500 tundi. Ehkki kompositsioon oli vaba, kehtestati spetsifikatsioonidega eri materjalide, puidu ja marmori trompe-l’oeil, samuti arhitektuursete ornamentide – baasreljeefi, karniiside, sammaste – kasutamine. Kapiteelid – grisaille ja lehtkuld – kõik pidi väljendama täiuslikku stiililist ja esteetilist sidusust ning loomingulist originaalsust.
15 aastat pärast kunstikooli lõpetamist, pärast mitmeid tellimustöid, oli poiss Bretoonimaalt Lorienti linnast valmis üheks suurimaks väljakutseks. Kas jutustaksid meile, kuidas see kõik alguse sai. Viieteistkümneaastase praktika jooksul oli kogunenud juba piisavalt enesekindlust, et teha järgmine samm…
Jean Sablé: Nagu ma juba ütlesin, on suurte meistrite tööd mind alati innustanud ja julgustanud. Tahtsin väga olla üks nende seast ja aidata kaasa sellele, et dekoorimaalikunstniku elukutse esindaks tippataset. Olin teinud valiku pühendada oma elu seinamaalikunstile. Soov saavutada kõrgemaid standardeid ei luba mul teha asju kunagi poolikult. See kõik viis tulemuseni. 2000. aastal sain Prantsuse riigilt kõrgeima meistritiitli dekoratiivkunsti valdkonnas.* Tundsin, et olen valmis, minu aeg on käes ja mitte miski ei saa mind peatada. See oli põnev, unustamatu kogemus ja ma ütleksin isegi, et see oli kohtumine iseendaga.
*Tegemist on Haridusministeeriumi korraldatud konkursiga, mille raames antakse välja eri valdkondades üks riiklik meistridiplom, mis tõendab kõrge kvalifikatsiooni omandamist. Võistlus korraldatakse iga kolme aasta tagant. Tiitel on eluaegne. Meistritiitli omanikud saavad õiguse kanda oma tööriietuse krael lipuvärve.
-Kas sa kirjeldaksid täpsemalt võistluse reglementi, meistritöö formaati ja seda, kui palju oli võimalik kasutada loomingulist vabadust? Kui kaua kogu protsess aega võttis?
Jean Sablé: Kõrgtaseme nõudmised on väga ranged ja iga väiksemgi viga võib saada konkursil saatuslikuks. Minul tuli enne finaali jõudmist läbida mitu kvalifikatsioonivooru. Mitmed trompe-l’oeil tööd tuli luua otse žürii silme all ning arvestati ka töö valmimise kiirust. Kvalifikatsioonivoorude järel jäi 33 osalejast alles vaid 3 kandidaati. Seejärel sain oma meistriteose žüriile esitada. Minu 220 × 240 cm suurune töö kujutab 18. sajandi Prantsusmaalt laenatud trompe-l’oeil arhitektuurielemente ja materjale. Kokku võttis meistriteose loomine 1500 tundi. Ehkki kompositsioon oli vaba, kehtestati spetsifikatsioonidega eri materjalide, puidu ja marmori trompe-l’oeil, samuti arhitektuursete ornamentide – baasreljeefi, karniiside, sammaste – kasutamine. Kapiteelid – grisaille ja lehtkuld – kõik pidi väljendama täiuslikku stiililist ja esteetilist sidusust ning loomingulist originaalsust.
2003 - 2023 Versailles
Kolm aastat hiljem avasid omanimelise kunstikooli ja panid selga meistrikitli, mida oled koolijuhi ja õpetajana kandnud juba 20 aastat. Näeme su tundides, kuidas sa saad maalides materjaliga üheks – on see marmor, väärispuit, ornament või klaas. Baasoskused saavad alguse töövahendite õigest hoidmisest.
Jean Sablé: Jah, see, kuidas sa pintslit hoiad, on väga oluline ja sõltub enamasti sellest, millist tulemust soovid saavutada. Pintsel ei ole kunagi võõrkeha, mida inimene oma sõrmede vahel hoiab. See on oma hinge laiendamine, selle tunde ilmsiks saamine, mis meid maalimise hetkel valdab. Kuid ka kehaasend on väga oluline. Ma ütlen sageli, et pintslitõmme algab jalgadest. Sa pead tunnetama, kuidas jalad on sügavalt maasse juurdunud, et saaksid ühe hingetõmbega maalida sooned marmoril ja puidul, ornamendi voluudid, tuule käes painduvad oksad ja laiali sirutuvad pilved.
Kas dekoorimaalijate töövahendid on sajandite jooksul muutunud, pintslid, harjad linnusuled, mererohust svamm?
Jean Sablé: Põhimõtteliselt mitte, välja arvatud võib-olla kahe otsaga pintsel, mida dekoorimaalijad on kasutanud alates 19. sajandi keskpaigast. Muidu on alati olnud olemas lamedad ja ümmargused pintslid, lühikesed ja pikad käepidemed. Muutunud on aga sünteetiliste kiudude kvaliteet, mille paindlikkus ja kapillaarsus on nüüd võrreldav looduslike kiudude omaga.
-Eri tehnikate jaoks on vaja erinevaid töövahendeid. Kas kooli poolt on igale tudengile isiklik töövahendite komplekt?
Jean Sablé: Jah, loomulikult. Oluline on, et õpilastel oleks sama materjal nagu minul, et nad tunneksid end kindlalt. See on teenus, mida ma pakun oma õpilastele, et säästa neid valede ostude tegemisest.
Nagu sa mainisid, on kehahoiak maalija töös väga oluline. Kehahoiakust rääkides nõuab dekoorimaalija elukutse üpris head füüsilist vastupidavust, olgugi, et pintslid on sulgkerged. Michelangelo kirjutas lausa poeemi oma füüsilistest kannatustest, kui oli lõpetanud Sixtuse kabeli laemaalingud.
Jean Sablé: Jah, kutsealal tegutsemise algusaeg on üsna kurnav, sest maalides tuleb võtta poose, mida ei ole harjutud hoidma. Mina isiklikult olin oma karjääri alguses, kui olin alles 25-aastane, nädalaks liikumisvõimetu ishiase tõttu. See õnneks küll ei kordunud kunagi… minu õpilastel on ka lihasvalud oma esimestel koolinädalatel. Seda vähendavad harjutamine ja ka venitused, mida tuleks teha regulaarselt.
2003 - 2023 Versailles
Kolm aastat hiljem avasid omanimelise kunstikooli ja panid selga meistrikitli, mida oled koolijuhi ja õpetajana kandnud juba 20 aastat. Näeme su tundides, kuidas sa saad maalides materjaliga üheks – on see marmor, väärispuit, ornament või klaas. Baasoskused saavad alguse töövahendite õigest hoidmisest.
Jean Sablé: Jah, see, kuidas sa pintslit hoiad, on väga oluline ja sõltub enamasti sellest, millist tulemust soovid saavutada. Pintsel ei ole kunagi võõrkeha, mida inimene oma sõrmede vahel hoiab. See on oma hinge laiendamine, selle tunde ilmsiks saamine, mis meid maalimise hetkel valdab. Kuid ka kehaasend on väga oluline. Ma ütlen sageli, et pintslitõmme algab jalgadest. Sa pead tunnetama, kuidas jalad on sügavalt maasse juurdunud, et saaksid ühe hingetõmbega maalida sooned marmoril ja puidul, ornamendi voluudid, tuule käes painduvad oksad ja laiali sirutuvad pilved.
Kas dekoorimaalijate töövahendid on sajandite jooksul muutunud, pintslid, harjad linnusuled, mererohust svamm?
Jean Sablé: Põhimõtteliselt mitte, välja arvatud võib-olla kahe otsaga pintsel, mida dekoorimaalijad on kasutanud alates 19. sajandi keskpaigast. Muidu on alati olnud olemas lamedad ja ümmargused pintslid, lühikesed ja pikad käepidemed. Muutunud on aga sünteetiliste kiudude kvaliteet, mille paindlikkus ja kapillaarsus on nüüd võrreldav looduslike kiudude omaga.
-Eri tehnikate jaoks on vaja erinevaid töövahendeid. Kas kooli poolt on igale tudengile isiklik töövahendite komplekt?
Jean Sablé: Jah, loomulikult. Oluline on, et õpilastel oleks sama materjal nagu minul, et nad tunneksid end kindlalt. See on teenus, mida ma pakun oma õpilastele, et säästa neid valede ostude tegemisest.
Nagu sa mainisid, on kehahoiak maalija töös väga oluline. Kehahoiakust rääkides nõuab dekoorimaalija elukutse üpris head füüsilist vastupidavust, olgugi, et pintslid on sulgkerged. Michelangelo kirjutas lausa poeemi oma füüsilistest kannatustest, kui oli lõpetanud Sixtuse kabeli laemaalingud.
Jean Sablé: Jah, kutsealal tegutsemise algusaeg on üsna kurnav, sest maalides tuleb võtta poose, mida ei ole harjutud hoidma. Mina isiklikult olin oma karjääri alguses, kui olin alles 25-aastane, nädalaks liikumisvõimetu ishiase tõttu. See õnneks küll ei kordunud kunagi… minu õpilastel on ka lihasvalud oma esimestel koolinädalatel. Seda vähendavad harjutamine ja ka venitused, mida tuleks teha regulaarselt.
2010 aastal asutasid dekoorimaalijate ühingu kuhu kuuluvad kõik Sinu kooli vilistlased Liikmeks võivad saada kõik dekoorimaalikunsti huvilised. Mida ühing liikmele pakub?
Jean Sablé: Ma asutasin selle mittetulundusliku ühinguna 2007. aastal, et korraldada Versailles’ “Salon”, rahvusvaheline üritus, mis toob igal aastal kokku dekoorimaalikunstnike koorekihi kogu maailmast. Nüüdseks on ühingu eesmärk tuua kokku vanad ja uued õpilased ja dekoorimaali entusiastid, kel on huvi trompe-l’oeil ja dekoorimaalikunsti vastu. Korraldame külastusi meie ajaloolise pärandi olulistesse kohtadesse, konverentse, töötubasid ja iga-aastase reisi.
Isiklikult arvan et see on väga hea, et su kooli õpilased ei jää pärast lõpetamist üksi ja neil on võimalus kogukonda kuuluda. Tean, kui oluline on su jaoks, et su õpilased on võimelised end loominguliselt väljendama ja kasvatama tellimustööde kaudu kunstnikuna oma enesekindlust. Kas mõned su kooli vilistlased aitavad sind kooli ja ühingu töö korraldamises?
Jean Sablé: Jah, suhe, mille ma oma õpilastega loon, on sügav. Ma jätkan oma õpilaste jälgimist nende karjääriredelil ja paljud neist naasevad kooli mitu aastat pärast lõpetamist, et taaselustada oma õpingute atmosfääri. Olen väga mures järjepidevuse pärast, ning kuna ma olen mures nende tuleviku ja heaolu pärast, usaldan neile regulaarselt tellimustöid. Mõned mu vilistlastest on aidanud mind ka mainekatel objektidel, nagu Valguarnera-Gangi palee Palermos.
2010 oli su jaoks aasta, mil andsid välja raamatu “Décors peints et trompe-l’oeil”. Mis ajendas sind seda kõike 223 leheküljel kirja panema?
Jean Sablé: Minu kutsumus õpetajana on toonud minus esile jagamise väärtused. Mulle meeldib India vanasõna “mida ei anta edasi, see kaob”. See tunne on olnud minu motivatsiooniks selle raamatu iga rea puhul- Kõik lugejad kirjeldavad raamatut omadussõnaga “helde”. See on minu jaoks suurim tunnustus, sest olen saavutanud eesmärgi, mille ma endale seadsin: olla kasulik. Samuti mõistsin, kui sarnased on maalimine ja kirjutamine. Inimene otsib sõna, et väljendada kirjutades oma tundeid, nagu ta otsib värvi, et täiustada oma maali. Kui ma maalin, siis kirjutan. Kui ma kirjutan, siis ma maalin.
Sinu kool on eriti spetsialiseerunud trompe-l’oeil* tehnikale, Mis Sind selles tehnikas kütkestab?
Jean Sablé: Tehnikad, mida ma õpetan, on mõeldud selleks, et võimaldada igal inimesel tuua esile temas peituv talent. Ma teen seda ilma dogmatismita, kuid sooviga demüstifitseerida tehnikaid ja avada juurdepääsuteed meisterlikkusele. Trompe-l’oeil on mäng, mis mängib meeltega. Denis Diderot (1713–1784) ütles, et “käsi puudutas tasast pinda ja silm, mis on alati võrgutatud, nägi reljeefi, nii et filosoofilt oleks võinud küsida, kumb neist kahest meelest, mille tunnistused on omavahel vastuolus, on valetaja”. Just see maagia on see, mis mind paelub ja viib mind looma lavastusi, mille keskele vaataja satub.
Trompe-l’oeil *( prantsuse keeles ‘silmapete’) on maalikunstis kasutatud esemete kujutamise viis, mille puhul valguse ja varju abil saavutatakse illusioon otsekui maali pinnale asetatud realistlikust kolmemõõtmelisest esemest
-Su kooli õppeprogramm on väga paindlik. Samaaegselt kutseõppega on võimalik liituda neil, kes soovivad osaleda töötoas ja täiendada oma oskuseid?
Jean Sablé: Tõepoolest, kool võtab vastu lisaks diplomikandidaatidele ka teisi õpilasi või spetsialiste, kes tulevad süvendama või täiendama oma teadmisi valdkondades, mida nad peavad oluliseks oma karjääri arendamiseks dekoorimaalikunstnikuna.
-Aprillikuu on sinu tudengite jaoks lõputöö esitamise ja kaitsmise aeg. Kas kirjeldaksid eksamipäeva ja seda, mida sa oma tudengitelt ootad pärast 900-tunnise ja kuuekuulise õppeprogrammi läbimist?
Jean Sablé: Jah, igal aastal aprilli alguses peavad sertifitseerimise läbinud õpilased esitama oma lõputöö professionaalidest koosnevale žüriile. See on tavaliselt 200×120 cm formaadis, portree- või maastikuformaadis. Lõputöö peab vastama valitud teemale ja näitama koolis õpetatavate tehnikate valdamist. Magistritöö toetuseks peavad õpilased esitama žüriile ka kirjaliku ülevaate oma töö kohta. Sablé kunstikooli diplom võrdub kaheaastase kõrgharidusega ja seda tunnustatakse kõikides Euroopa riikides.
Sinu kooli uksed on avatud ka rahvusvahelisele õppele inglise keeles. On sul statistikat, millistest riikidest on viimase 20 aasta jooksul sinu juurde õppima tuldud?
Jean Sablé: Enamik välisüliõpilastest on pärit Ameerika Ühendriikidest. Teiseks suuremaks rühmaks on üliõpilased teistest Euroopa riikidest. Rootsi, Itaalia, Hispaania. Olen vastu võtnud ka ühe üliõpilase Uus-Meremaalt ja Jaapanist
Kas Su kunstikooli uksed on avatud ka Eesti tudengitele?
Jean Sablé:Loomulikult on eesti üliõpilased teretulnud ja mul oleks väga suur au, kui neid siia tuleks. Mul oli rõõm tervitada oma koolis tosinat Tallinna Ehituskooli õpilast, kes tulid õppereisile Versailles’sse. Mul on alati hea meel avada oma uksed õpilastele, jagada nendega oma kirge ja, miks mitte, julgustada kutsumusi. Lisaks olen valmis koostööks Eesti kunstiõppeasutustega meistriklasside korraldamiseks Eestis
-Nüüd kui lugejatel on ehk kasvanud huvi end täiendada või alustada kutseõpet, siis millest peaksid nad alustama?
Jean Sablé: Taotlemise protsess on üsna lihtne. Peate lihtsalt võtma minuga ühendust, et saaksime kohtumise kokku leppida. Pean esimest kohtumist koolis väga oluliseks, sest tahan alati veenduda, et minu pakutav vastab kandidaatide ootustele. Ma tahan arutada ka kandidaadi motivatsiooni. Koolitus esitab õpilasele kõrged nõudmised,sest see valmistab ette arenguks professionaalses maailmas, kus allahindlust ei tehta. Minu eesmärk on olla täpne kandidaadi sobivuse suhtes, kuid samas ka heatahtlik, et võimaldada igal inimesel end avada ja areneda.
Millised oskused on vajalikud , et tulla dekoorimaali õppima?
Jean Sablé: Selleks , et kaaluda dekoorimaalija elukutset peab Sul olema detailne vaatlusoskus, pead olema oma töös hoolikas , täpne ja hästi organiseeritud. Lisaks joonistamisoskus, värviharmoonia taju ning soov püüelda täisulikkuse poole. Pean veenduma , et õpilaskandidaat on võimeline täitma kõik need tingimused, sest tulevikus peab tellimustööde kvaliteet vastama kliendi ootustele. Dekoorimaalija peab olema tähelepanelik kliendi soovide suhtes, peab oskama klienti nõustada. Nagu näete see on keeruline töö, mis ühendab endas nõudlikkuse ja tundlikkuse.
Me oleme reisinud läbi ajaloo ja aastakümnete, ja ajalugu on näidanud, et hävingu kõrvale on alati vaja neid, kes teavad, kuidas taastada, üles ehitada ja luua ilu enda ümber. Kuidas sa ise mõtestad lahti oma tegevuse vajaduse ja järjepidevuse. Miks sa seda teed, Jean?
Jean Sablé: Kõigepealt arvan, et kunstiga tegelemine on inimese jaoks sama oluline kui õhk, mida me hingame. Totalitaarsetes riikides, kus kunsti on tsenseeritud või keelatud, on tekkinud kaos. Olen elanud seda kirge 35 aastat, ilma et mul oleks hetkekski igav, sest ma õpin iga päev. Meie ajastu on meeletu ja paneb meid lõpuks ajama taga aega, mis meie eest alati põgeneb. Looduse vaatlemine, loomine ja tõlgendamine tähendab aja peatamist. Seda leiavad ka minu õpilased minu koolis. Õpetajaks sain õnnelike asjaolude kokkulangemise tõttu ja sain aru, kui kasulik, põnev ja hädavajalik on anda saadud kuld teiste kätte. Olen alati pidanud end selle ilusa elukutse hoidjaks, kuid mitte kunagi omanikuks. Dekoorimaalikunstniku elukutse juured ulatuvad tagasi aegade algusesse. Ma arvan, et teen kasulikku tööd, kui annan dekoorikunstioskuseid edasi tulevastele põlvkondadele, hoides seda kunsti elujõulisena ka meie ajastul
Tuleme tagasi seinamaalingute juurde korraks Seinamaalingud kui sõnumi edastajad. Juba ammustest aegadest on inimesed tundnud vajadust jätta seintele oma mõtetest, keskkonnast visuaalne jälg Muutub aeg, muutuvad ka sõnumid ajas. Kas võime kokkuvõtvalt öelda , et seinamaal kajastab ajastut, milles me elame: piiblistseenidest kuni meie ajastu sotsiaalsete, globaalsete protestideni?
Riigi rikkus ei ole ainult tema kultuuripärandi rohkuses, vaid ka käsitööoskuste järjepidevuses. Mida saaks teha teisiti, et koolid ei sulgeks uksi. On sul erakooli juhina ettepanekuid või soovitusi?
Jean Sablé: Victor Hugo ütles: “Kes avab koole, see sulgeb vanglaid.” Mitmekesisus on riigi rikkus. Seetõttu peame julgustama omanäolisi algatusi. Ma lõin Versailles’s esimese dekoratiivse maalikunsti kooli. Varem polnud sellist asja kunagi varem olnud. Selle kooli asutamine oli seiklus, mis tähistab sel aastal oma 20 ndat tegutsemisaastat!Ma arvan, et selleks, et kool kestaks kaua, peab selle asutaja kehastama kooli. Just see on minu eesmärk: anda oma koolile ainulaadne ja unikaalne identiteet. See eeldab minu poolt täielikku pühendumist, ja ma julgeksin võrrelda ennast preestriga! Selliseid koole ei ole enam peaaegu üldse olemas, kuid ometi on nad esivanemate oskusteabe hoidjad. Ma usun, et meie poliitikute ülesanne on toetada eraalgatuslikke koole, kaitstes neid määruste ja standardite eest, mis ei arvesta koolide spetsiifikat.
Näitused:
Alexandria 1998, Norrkoping 1999, Londres 2000, Paris 2001, San Antonio 2002, Bruges 2003,Oslo 2004, Philadelphie 2005, Utrecht 2006, Aarhus 2007, Dallas 2007, Dubaï 2007, Chicago 2008. Atlantic City 2008, Dubaï 2008, Bergame 2009. Abu Dhabi 2009, Versailles 2009, Paris 2009, Versailles 2010, Portland 2010. Orlando 2010, Atlanta 2011, Hampton 2011, Hambourg 2012, Tokyo 2013, Seattle 2014, Lecce 2015, Saint-Pétersbourg 2016, New-York 2017, Leewarden 2018, Paris 2015 -2023